Valitsus otsustas 15. maist anda rohelise tule autoürituste korraldamisele. Tegemist on märgilise sammuga, mis toob tunneli lõppu valguse ka ürituste korraldamisega tegelevatele ettevõtetele. Viimase nädala jooksul on aga autoürituste kontseptsioon saanud kriitikat, kus leitakse, et tegemist on nišilahendusega (04.05, Kaspar Viilup, ERR arvamusportaal) või suisa rumala mõttega (06.05, Hendrik Alla, Postimees). Kahetsusväärselt jäetakse sealjuures tähelepanuta aga asjaolud, et küsimus pole hetkel mitte majandusliku kasu teenimise suutlikkuses, vaid esmajoones kontrollitud tingimustes avalike ürituste pakkumises.
 

Tõepoolest, 60 000 külastajaga kontsert oleks Lauluväljaku, esinejate ja kõigi teenusepakkujate jaoks tasuv projekt. Kulud saavad kaetud ning tuleviku tarbeks teenitakse ka tulu. Autoürituste lahendusega ja kõigi nõuete järgimisega on võimalik ühel üritusel teenindada umbes 600 inimest. Seega on ka potentsiaalne tulu kordades, kümnetes kordades väiksem. Aga vähemalt on inimestel võimalik jälle teha tööd, mitte istuda kodus ootelehel. Ja ka publikul on jälle, kuhu tulla. 
 
Märtsi keskpaigast alguse saanud sunnitud vettehüpe virtuaalmaailma on esialgse elevuse asendanud suures osas tüdimusega ning seni nii kutsuv kodune tool ja helendav ekraan on muutunud selle uue – loodetavasti võimalikult ajutise – reaalsuse negatiivseteks sümboliteks. Olgugi et praegune olukord võib saada ja on ka saanud inspiratsiooniks paljude põnevate teoste loomiseks, siis ikka igatsetakse seda, et on vaja end valmis sättida. Et on vaja kuhugi minna millegi kogemiseks.
 
Eesti inimesed on loomult kannatlikud ja rahulikud ning kannatati kenasti ja üldjoontes kuulekalt välja ka karmide piirangute periood. Ei maksa unustada, et enne seda kannatati ära ka sügistalvine kaamos, kus kuude kaupa kestnud hall ei soodustanud kuidagi mõnusat ajaveetmist õues. Suveüritused, olgu need siis laadad, festivalid, kontserdid või vabaõhuetendused, on meie inimeste jaoks lahutamatu osa valgest ja helgest perioodist, millest tuleb võtta maksimum. Kui me läheme aga suvele vastu teadmisega, et mitte midagi ei toimu, kõik on tühistatud ja peatatud, siis saab ka kannatliku inimese kannatus otsa ning tekib trots. Just seetõttu on hädavajalik, et pakkuda oleks lahendusi, mis annavad võimaluse meelelahutuseks, kuid samas arvestavad kõigi kehtivate ohutusnõuetega.
 
Autoürituste korraldamise teed on valinud mitmed teisedki Euroopa riigid. Ja põhjus on ikka igal pool ühesugune: pakkuda inimestele võimalust nautida elamusi, mis nii ootamatult senisel kujul võimatuks muutusid. Keegi ju ei püüagi seda süsteemi põlistada – oleks see vaid nii, et vajame seda ainult lühikest aega – kuid peame valmis olema siiski pikemaks perioodiks. Kui soovida, et inimesed käituksid vastutustundlikult ja kuuletuksid kannatlikult piirangutele, siis on paratamatu, et olemas peab olema ka mingi ventiil, mis leevendust pakub. Veebiülekanded ja interneti ohtrad võimalused on suurepärane saavutus, kuid see ei hakka kunagi asendama inimlikku kontakti ja ühtekuuluvuse tunnetust. Kas kujutate ette, et korraldame laulu- ja tantsupeo interneti vahendusel? See pole ju võimalik, mäletate, piisas ühest ilma tõttu ärajäänud etendusest, et Vabaduse väljakule tekiks noorte omaalgatuslik tantsupidu? Üritused, kus on võimalik teha midagi koos paljudega, on erilised. Ekraani taga istumine ei saa paratamatult seda emotsiooni pakkuda.
 

Tallinna Lauluväljak on maamärk, meie inimeste jaoks sümbolobjekt, mis seotud traditsioonide, iseseisvuse ja ühtekuuluvusega. Ka selle kummalise kriisi ajal saab Lauluväljak olla ühes valdkonnas kindlaks tugipunktiks ja uuele tõusule liikumise märgiks. Märgiks sellest, et me ei anna alla, ei lase pead norgu, vaid oleme nutikad ja otsime töötavaid lahendusi, mis meid edasi viiksid. Juba paari päeva pärast, alates 15. maist täidame oma lubaduse ning huvilistel on võimalik Lauluväljakul hakata nautima filme ja kontserte.
 
 
Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja