Sel suvel Tallinna lauluväljakul peetud suurüritustega on tõestatud, et rohepööret saab edukalt ellu viia ka avalike sündmuste korraldamisel. Varasemalt ürituste järgselt peoplatsi katnud ühekordsete plasttopside ja muu sodi kiht on nüüdseks küll vaid ebameeldiv mälestus, kuid uus süsteem vajab siiski veel lihvimist.
 
Paljulubav algus
 
Pean tunnistama, et kui Tallinnas sündis otsus kohustada korraldajaid juba käesoleval aastal avalikel üritustel kasutusele võtma vaid korduvkasutatavaid nõusid, olin selle plaani õnnestumise osas üsna skeptiline. Puudutatud osapoolte kirjeldused väljakujunenud süsteemi peatsest lagunemisest tekitasid suure mure ürituste korraldamise sektori tuleviku osas. Nagu praeguseks on kinnitust saanud, ei käinud hirm ja reaalsus aga üht jalga ning muutunud keskkonnaga kohaneti tegelikkuses kiiresti.
 
Ühekordsete nõude vaba suurürituse teerajaja rolli võttis sel korral enda kanda XIII noorte laulu- ja tantsupidu, kuigi seadusandja võimaldas sellise mastaabiga üritusele veel erandit. Vaatamata ettevalmistaval perioodil korraldajaid rõhunud teadmatusele ning kõhklustele – kas see piloot ei päädi hoopis läbikukkumisega – võib lõpptulemust siiski pidada rahuldavaks. Ehk saab seda nimetada isegi sümboolseks, et just noorte laulupeolt sai alguse selline oluline muutus suurürituste korraldamisel, tulevikkuvaatav ja jätkusuutlik.
 
Kui laulupidu on oma olemuselt festivalilaadne üritus, mil sööke ja jooke tarbitakse pikema ajaperioodi jooksul, siis suurkontsertide puhul langeb raskuskese väga lühikesele, enamasti vaid mõnetunnisele perioodile, mille jooksul on vajalik ohtralt inimesi teenindada. 6. augustil toimunud Depeche Mode’i kontsert oli pisut üle 40 000-lise publikuarvuga just selliseks ürituseks. Kõigi korraldusega seotute kiituseks tuleb öelda, et asjad sujusid suuremate tõrgeteta. Muidugi lookles paljude joogi- ja toidupakkujate letini pikk järjekord, kuid seegi on üks osa suurürituste olemusest. Väga rahule võis jääda aga olukorraga kontserdijärgsel varahommikul koristustöödega algust tehes, sest peopaik oli üllatavalt puhas – peamine muutus tuleneski plasttopside ning muude plastjäätmete puudumisest. Ühtlasi ei leidunud märkimisväärselt muud seesugust prahti, mis tuulega lendu tõuseks ning Lauluväljaku pargialal taga ajamist vajaks.
 
Muutuse hind
 
Mõistagi on igal sellisel muutusel oma hinnasilt ning sõna otseses mõttes kannab seda ka korduvkasutatavate serveerimisvahendite reegel. Hinnatõuse on olnud Eestis juba omajagu päris pika perioodi jooksul ning kahjuks annab oma osa sellesse nüüd ka ürituste korraldamise sektor. Paratamatult kaasneb korduvkasutatavate nõude käitlemisega täiendav kulu ning pandisüsteemgi tähendab, et tarbija peab selle lisakuluga arvestama.
 
Suvise väliürituse etalonnäiteks saab tuua topsitäie jahutavat jooki – olgu siis promilliga või ilma – mille ostmiseks tuleb lisaks joogi hinnale välja käia veel kolm eurot. Üks sellest jääb ringluse korraldajatele käitlustasuks ning kaks tagastatakse koos topsi tagastamisega. Muide, nüüd on tekkinud ka omanäoline piletiraha tagasiteenimise võimalus, kus nii mõnigi inimene ei pea paljuks kaaskülastaja poolt hüljatud ja mahagi visatud topse kokku koguda ning selle eest tasuks pandiraha vastu võtta.
 
Tõenäoliselt on uue süsteemi rakendamine mingil määral tõstnud ka üritustel müüdavate jookide ja söökide hinda, sest müüjadki tasuvad korduvkasutatavate serveerimisvahendite eest oma osa ning lõpuks kajastub see kõik tarbijale esitatavas arves. Samuti võib juba näha muutuseid väliürituste menüüs, kus suurema osakaalu saavad nn näputoidud, mille serveerimiseks ja söömiseks ei ole vaja taldrikuid ning nuge-kahvleid.
 
Arenguruumi jagub
 
Kuigi korduvkasutatavate serveerimisvahendite süsteem on suures plaanis päris kenasti käivitunud, tuleb siiski teha 2023. aasta kogemusest järeldusi ning teenust arendada mugavamaks kõigile osapooltele.
 
Küllap on teenusepakkujatel olemas ka statistika kui kiiresti jõuab tagastus inimeste pangakontodele, kuid asjaolu, et Tallinna Lauluväljak on saanud mitmete kontserdikülastajate vastavasisulisi päringuid – millal topsiraha tagasi saan – näitab kiirema teenuse pakkumise vajalikkust. Võib eeldada, et tegemist on pankadevaheliste maksete viibimisega, osadel juhtudel ka tõenäoliselt suhtluses välisriikide pankadega.
 
Kindlasti on vajalik ka aktiivne ja avatud kommunikatsioon uue süsteemi olemusest. Selleks, et saaksime päriselt keskkonnasäästlikumalt käituda, ei tohi korduvkasutatavate serveerimisvahendite teenus muutuda lihtsalt vahenduseks, mille käigus kerget raha teenida. Lauluväljaku poolegi on tehtud pöördumisi, kus tuntakse huvi, milline on selliste topside ja taldrikute „jalajälg“: milline on olnud nende tootmiskulu, kui palju jagub kasutuskordi, milline on kulu pesemisele ja desinfitseerimisele ja nii edasi.
 
Suurürituste korraldamise osapooled peavad panema seljad kokku ning töötama selle nimel, et noorte laulupeoga laiema tähelepanu saanud süsteem teeniks suurüritustel ka edaspidi keskkonnasäästlikkuse eesmärke, kus ei saa unustada nii tehniliste detailide lihvimist kui ka avatud suhtlust, et kõik eesmärkidest üheselt aru saaksid. Vanad fotod plastprügiga kaetud Lauluväljaku nõlvast võiks ehk abiks olla mõistmisel, et seda aega me enam tagasi ei taha.
 
Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja