9. veebruaril toimunud Tallinna Linnavolikogu istungi alguses otsustati päevakorrast välja võtta punkt, mis vastuvõtmisel lubaks nn Eesti näituste alale 300 korterit ja 441 parkimiskohta. Punkti päevakorrast väljavõtmise põhjuseid ning planeeringu suhtes käivaid vastakaid arvamusi kirjeldati Delfi artiklis juba põhjalikult SIIT, kuid milline võiks olla näituste ala alternatiivne tulevik?
 
Vaadates Tallinna kaarti, on ilmselge, miks selle ala tulevik sedavõrd palju emotsioone endaga kaasas kannab: ideaalilähedane asukoht Lauluväljaku ja Maarjamäe lossi vahel, Tallinna laht ja kesklinn käega katsuda. Kuid eriti just selle pärast väärib arutlemist, mida veel võiks selle alaga ette võtta? Elukondlik hoonestus – nii nagu seda ala praegusest detailplaneeringust huvitatud tulevikus näevad – tõotab loomulikult teenida suurt kasu ning ahvatleda inimesi eksklusiivse elukeskkonnaga, kuid see on vaid mündi üks külg.
 
Loomulikult pole küsimus ainult inimestes, vaid ka inimese parimas sõbras – autos. 300 korteri ehitamine toob plaanid kohaselt piirkonda juurde umbes 690 elanikku ning 441 autot, sest just niipalju parkimiskohti rajatakse. Sealjuures on märgitud, et antud arenduse tulevased elanikud võiksid autost loobuda. Ei pea olema liikuvusekspert või ametilt linnaplaneerija, et tõdeda: need 441 parkimiskohta autodega ka täituvad, jääb puudugi. Kallite Pirita korteritega kaasnevad küll kallid autod, mis on silmale ilusad vaadata, kuid olenemata sellest, kas Dacia, Porsche või Tesla, linnaruumi kulub ikka ühepalju. Pirita tee äärseid maid on viimaste aastakümnete jooksul hoogsalt täis ehitatud ning see hoog ei tõota raugeda enne kuni vaba maa otsa saab või ühiskondlik kokkulepe ütleb, et enam juurde ei mahu.
 
Mis oleks kui ütlekski nüüd, et enam ei mahu ning elamute rajamise asemel võiks kogu näituste ala muuta mitmekülgsete võimalustega vaba aja veetmise alaks? Avalikuks linnapargiks, kus on nii metsik kui ka hooldatud osa, tegevuselemendid suurtele ja väikestele. Ühtlasi tähendab see, et tekib unikaalne võimalus ühendada rohekoridorina Maarjamäe alad Lauluväljaku pargiga. Kuna Lauluväljaku tulevikuvisioon näeb ette sarnase ühenduse loomist Kadrioru pargiga, siis saame tulemuseks täiesti uue loodusrohke telje, mis on kesklinnas, metsa sees ja mere ääres. Tasub ka meenutada, et näituste ala on siiani olnud laulupidude ajal kasutusel esinejate toitlustusalana ning logistilise tagavarapunktina, nüüd tuleb aga kõik tegevused lahendada Lauluväljaku enda territooriumil.
 
See, et kuskil on maas asfalt või sinna planeeritud majad, ei tähenda sugugi, et rohealadest ei tasu seal unistada. Maailma mõistes pole midagi revolutsioonilist selles kui linnasid läbivad kiirteedki muudetakse hoopis linnaparkideks. Üks varasemaid selliseid suurejoonelisi katsetusi toimus USA-s, kus juba 1974. aastal alustati Tom McCalli nimelise pargi rajamist justnimelt maantee asemele . Lõuna-Korea pealinnas Soulis valmis keerulise nimega Cheonggyecheoni  rekreatsiooniala, mis liigub 11-kilomeetri pikkuselt läbi linna ning on jällegi rajatud endise teedevõrgustiku asemele. Euroopast saab näite tuua Madridist, kus piki Manzanarese jõge rajati Madrid Rio Park , mille abil anti inimestele tagasi kaldaala ning ühendati omavahel erinevad rohealad.
 
Eesti näituste ala kontekstis oleks meie ees mõistagi terve rida takistusi, et elamuarenduse asemele hoopis mitmekülgse kasutusega avaliku ala ja pargi rajamist planeerida. Peamine neist, muidugi, raha. Arvata võib, et maa omanikul on Exceli tabelis selgelt kirjas tehtud kulud ning planeeritavad tulud. Tõsiasi on aga see, et suur tulu saab põhineda vaid eeldusel, et detailplaneering lubab elamuid ehitada. Kui sellist planeeringut ei tule, on ka hinnasilt hoopis teine. Miks siis mitte arutelda laiemalt, riigi tasandil ja koostöös pealinnaga, et näituste ala kuuluks riigile ja võetaks kasutusele hoopis teisiti, avalikes huvides. Lauluväljak oleks valmis selle ala eest hoolt kandma!
 
Kui juba kuskile on midagi ehitatud, siis seda rohealaks tagasi muuta on määramatult keerulisem võrdluses sekkumisega planeerimisfaasis. Maarjamäel on meil see võimalus – vähemalt teoreetiliselt – hetkel olemas. Avaliku pargi ja rekreatsiooniala rajamine oleks näituste alale hoopis parem tulevik.
 
Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja