Lauluväljaku edukaim aasta, aga tumedad pilved on silmapiiril
 
2023. aastal on meelelahutust alles jäänud veel jõulu- ja uusaastapidude jagu, sekka mõned kodumaiste artistide jõulutuurid, mis tähendab, et on igati sobiv teha tagasivaade avalike ürituste korraldamise turu hetkeseisule. Tallinna Lauluväljaku jaoks kujunes peagi lõppev aasta tegevusaja edukaimaks, seda nii majanduslikult kui ka väliartistide rohkuselt. Tuleviku osas aga hõljuvad silmapiiril pigem tumedad pilved. Miks on siis Eesti ürituste turg sedavõrd ebastabiilne?
 
Rokib euribor, mitte artistid
 
Kinnisvaraässade varamusse kuulub lause, kuidas kinnisvara puhul on tähtsad kolm erinevat kriteeriumi: asukoht, asukoht ja asukoht; kontsertide korraldamisel saab vähemalt sama tähtsaks pidada esinejat, esinejat ja esinejat. Polegi vast ilukirjanduslik liialdus öelda, et 2023. aastal tabas Eestimaad tõeline talentide õnnistus, sest Lauluväljakul astusid publiku ette vanameistrid ansamblitest Scorpions, Hurts, Megadeth ja Depeche Mode ning selle sajandi superstaar The Weeknd. Nii tugevaid rahvusvahelisi esinejaid ei olegi varem ühte kontserdisuvesse mahtunud, justkui kirsina tordil sai nautida veel ka kauaoodatud XIII noorte laulupidu. Möödunud suurepärane hooaeg võib aga võtta luigelaulu saatusliku kuju, sest 2024. aastaks pole suurt millegagi uhkeldada, läbirääkimised veel küll käivad aga selle realiseerumisse suhtuksin ülima ettevaatlikkusega.
 
Ettevaatlikkusele ei kammitse mitte aga eestlase kaine ja kalkuleeriv mõistus, vaid hoopis palju banaalsem põhjus – miinusmärgiga liikumine pangakontol. Hindade hüppeline kasv ning laenumaksete oluline suurenemine peegeldub ürituste turul ning prognoosides publikuarvu osas järgmiseks hooajaks. Piletiga üritustel käimine on päris kallis – eriti veel kui tahad peregi sellega rõõmustada – mis tähendab, et pingelise eelarve tingimustes hoitakse loogiliselt just meelelahutuselt.
 
Euriborist on saanud tõenäoliselt „see-kelle-nime-ei-tohi nimetada“, mis tähendab, et tema jätkuv rokkimine tähendab kesisemat teenistust meile kõigile, pankadele muidugi välja arvatud. Juba 1. jaanuarist muutub ka käibemaksumäär, mis paneb lõpptarbijale kohustuse veel kaks protsenti rohkem raha välja käia. Valdkonnas on tekkinud vastavalt ka resonants, sest võrreldes naaberriikidega liialt kõrge käibemaksu määra pärast muretsevad ööelu korraldajad panevad seljad kokku ning moodustavad ühtse liidu (04.12, EPL). Igati kiiduväärt ettevõtmine, sest kui häält ei tee, pole lootustki, et keegi kuuleb; kiirele edule aga loota ei maksa, ürituste käibemaksu erisusest on räägituid juba aastaid, seni tulemusteta.
 
Tulen kui mu lemmik tuleb
 
Avalike ürituste korraldajad ei müü tihti mitte lihtsalt pileteid meelelahutusüritustele, vaid müüakse unistusi. Unistusi, mis särasid silmades kui kehva lintmaki kvaliteeti trotsides õhukitarri mängiti. Unistusi, mis olid kirjutatud tähtedesse kui just see ballaad nii rajult hinge kriipis, sest pruut oli maha jätnud või siis tagasi võtnud.
 
Selle kõige taaselustamine publikule tähendab aga, et maailmast tuleb üles leida ning kohale meelitada need artistid, kelle saatel need unistused sündisid. Just selliste artistidega esinemiseks vajalike kokkulepete saavutamine on ülimalt keeruline ülesanne, millega – meie kõigi õnneks – on Eesti suuremad kontserdikorraldajad auväärselt hakkama saanud. Seda võrrandit on alati keerukamaks teinud siinne piiratud publiku arv – isegi kui Soome ja Balti riikide muusikasõbrad kokku liita – ning nüüd ka julgeolekuolukord tulenevalt jätkuvalt kestvast sõjast Ukrainas.
 
Paratamatult mõjutab see kõik nende rahvusvaheliste lemmikartistide jõudmist Maarjamaale, kelle kontserdi puhul pole kahtlustki, et see välja müüakse. Mööda ei saa sealjuures aga vaadata aspektist, mille nimi on „aeg teeb oma töö“.
 
Rokimees jääb juba vanaks Majanduslikult olulise mõjuga on suurüritused, mis annavad võimaluse ka toetavatel teenustel tulu teenida. Nii võib enam kui kindel olla asjaolus, et kui kaheksakümnendatel komeedina edetabeleid vallutanud muusikute fännid soovivad oma lemmikute esinemisest osa saada, siis ei pea nad paljuks ka selleks kulutada. Mõistagi on see loogiline, sest teatud vanuses on inimestele juba kogunenud kapitali, mida võib ka vabamalt kulutada.
 
Nii ongi eriti tähtis kontserdikülastaja igale linnale see vana hea rokimees, sest ta jätab endast kontserdiriiki maha kindlasti rohkem raha kui seda teeb tänapäevase popartisti kuulaja. Rokimees tahab kohale jõuda mugavalt, ööbida mugavalt, süüa hästi, palju kogeda ning lähedastele kingitusedki kaasa viia. Sellise kontserdituristi lisandväärtus võib olla suurem kui esmapilgul tundub.
 
Samas on rokimehega ka mure – ta hakkab juba vanaks jääma ning mõnikord ei taha isegi enam oma lemmiku pärast välja tulla. Nendel puhkudel võib tegemist olla unistuse lörtsimise kartusega, sest kauneid mälestusi ei saa ju üle kirjutada millegi oluliselt muutunuga. Aeg, mil olid noor koos artistidega, on hoopis teine, mil oled koos artistidega vanemaks jäänud. Veel hullem kui endale tundud noor, aga nooruspõlve artist on ikka päris vanaks jäänud.
 
Kui üheksakümnendad suudavad juba mõnel juhul nostalgia välja ning publiku kohale meelitada, siis sinna kulub veel ikka omajagu aega kui näiteks hallipäine The Weeknd saab koos hallipäise publikuga Lauluväljaku nõlval pidutseda.
 
Kui elasime üle koroonakriisi, siis...
 
Polegi ju palju möödunud sellest kui pandeemia lukustas meid kõiki ning artiste võis näha vaid helendava ekraani vahendusel. See kriis harvendas oluliselt (suur)ürituste korraldajate ridu ning alles jäid need, kel oli kogunenud piisav puhver või aitas mõni lisategevusala riske maandada. Nüüd on ürituste turul olnud kaks päris head hooaega, kus publik sai nautida kõrge kvaliteediga üritusi ning maailmakuulsaid esinejaid siinsamas Eestimaal. 2024. aasta kohal – nagu juba öeldud – võib aga näha tumedaid pilvi, sest teadmatust ja ebakindlust on palju.
 
Kindel võib olla aga selles, et kõrge kvaliteediga kultuurile ning meelelahutusele leidub ikka ja alati publikut, isegi krõbedate hindade tingimustes. Aga võib olla on mõneti tegemist ka paratamatusega, sest non licet omnibus adire Corinthum – kõik ei saagi minna Korintosesse.
 
Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja