Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja

Esmaspäeval astus ametisse Kristen Michali valitsus, mis kultuuri- ja sporditegijate poole pöördus koalitsioonileppes vaid ühe lausega: võimestame kultuuri- ja spordivaldkonna suutlikkust panustada rahvusvaheliste suurprojektide ja suursündmuste kaudu Eesti majanduse arengusse. Kas see tähendab, et kultuuril on potentsiaali saada lahti kulutaja mainest ning hoopis riigieelarvet täitma asuda?
 
Kultuuritegijad ei ole alati vaesed
Taylor Swifti muusika võib meeldida või mitte, kuid tuleb nentida, et tegemist on selle sajandi fenomeniga, kultuuriettevõtjaga, kelle tegevus näitab, mil viisil moodne meelelahutustööstus toimib. Esimene artist ajaloos, kes on jõudnud miljardäride klubisse pelgalt oma musikaalse tegevuse tulemusel seab ette üsna kõrge lati, mille poole püüelda. Kes oleks võinud arvata, et voogedastusplatvorm on valmis maksma üle 70 miljoni euro, et saada kontserttuuri edastamise õigus – kuid Disney korporatsioon just sellise summa välja käis. Swiftomaania jõuab tõenäoliselt terminina sõnaraamatutesse paljudes keeltes ning suutis kohati varjutada isegi sellise spordisündmuse nagu Ameerika jalgpalli (Super Bowl) finaal, sest paljud ootasid võitjast enam ühe palluri pruuti, kelleks juhuslikult on Taylor Swift.
 
Swifti jälg majanduses on aga sedavõrd sügav, et varsti tasub kaaluda mõne seonduva termini kasutusele võtmist majandusteaduseski. Nii on hinnatud[1], et Swifti möödunud aasta kontserttuur lisas USA majandusele 5 miljardit (!) dollarit, neli kontserti Tokyos Jaapani majandusse 183 miljonit naela (üle 216 miljoni euro), Singapuris pea 300 miljonit naela (üle 354 miljoni euro). Hiljutised Stockholmi kontsertide külastajad jätsid endast rootslaste pealinna maha umbes 75 miljonit eurot ning oodata on ka majandusteadlaste analüüsi valmimist[2], mis vaatleb põhjalikumalt toimunu mõjusid majanduse eri aspektidele.
 
Tegelikult tasub kaaluda samasuguste analüüside tegemist ka Eestis, mis võimaldaks nii kohalikel omavalitsustel kui ka riigil targemalt otsuseid langetada näiteks valdkondlike toetuste, maksu- või turismipoliitika kujundamise küsimustes. Rahvusvaheliste tuntud artistide esinemise puhul võib arvestada, et 50% publikust tuleb välisriikidest – tasub meenutada, et 2022. aastal Tallinna Lauluväljakul esinenud Rammstein tõi publikuks kokku ca 65 000 inimest, 2023. aastal Depeche Mode 40 000 ja The Weeknd ca 55 000 inimest.
 
Hea lugu meelitab inimesi
Paratamatult tekib kultuurist kui tuluallikast rääkides ridamisi vastakaid arvamusi, isegi vaidlusi inimestega, kes leiavad, et see pole mingi päris majandus, sest midagi ei toodeta ning reaalselt käega katsutavat pihku ei saa. Tõsi, ühe korraliku tehase liinilt on võimalik saada tuhandeid identseid tooteid, kuid raamat, etendus, muusika- või kunstiteos pole kahe inimese jaoks kunagi täpselt samasugune. Veelgi enam, see pole tihti samasugune isegi iseendale kui teist korda lugeda, vaadata, kuulata. Just emotsioonide ainulaadsus ja erilisus tulebki müügiargumendiks pöörata.
 
Muljetavaldavate tulemuste saavutamiseks ei pea tingimata olema tegemist vaid kontsertesinejaga, sest fenomene võib leida mujaltki, näiteks telemaailmast või kirjandusest. Eestiski näidatud populaarne Suurbritannia sari „Downtown Abbey“ koos mitme täispika filmiga rääkis sedavõrd võimsa loo, et päästis sarja tegevuspaigaks olnud Highlare’i lossihoone lagunemisest ning selle omanikud suuri investeeringuid vajanud hoone paratamatust taagast[3]. Nüüd on tegemist õlitatult toimiva turismimagnetiga, mis toob kokku huvilisi üle kogu maailma ning osade ürituste pääsmeid tasub soetada vähemalt pool aastat ette.
 
Seesugune heast loost tingitud fenomen ei ole omane ainult välisriikidele, vaid võime näha selle kujunemist ka siinsamas Eestis: Sagadi mõisa ajaloolised kriminaalromaanid on pannud aluse omalaadsele turismile piirkonnas, kus marsruut valitakse vastavalt kirjeldatud tegevuskohtadele. Viie riigi koostööprojektina on nüüd valmimas raamatute põhjal ka ajalooline krimiseriaal, millele loodetakse rahvusvahelist edu[4]. Juhul kui see nii ka läheb, siis on vajalik sarja tuules tegutseda ühiselt riigil, kohalikel omavalitsustel ning ettevõtjatel, et sellest edust maksimum kätte saada.  
 
Lähiminevikust võib tuua ka hoiatava näite, kus sülle kukkunud võimalust ei osatud piisavalt hästi ära kasutada. Režissöör Christopher Nolan valis oma filmi „Tenet“ üheks tootmise lokatsiooniks Tallinna, kuid praeguseks on mälestus sellest sama tuhmunud kui toolikatted suurele ekraanile pääsenud Linnahallis. Tõsi, filmi linastus jäi Covid-19 pandeemia tipphetke, kuid ometi teenis see ülemaailmselt kassatulu üle 360 miljoni dollari, mis tähendab, et huvi oli olemas.
Kulu või investeering
Et mitte liialt kriitiline olla, siis tegelikult tuleb filmivaldkonnast tuua Film Estonia tagasimaksefondi näide, mis on saanud oluliseks teguriks rahvusvaheliste projektide Eestisse meelitamisel. Fondi majandusmõju analüüsis[5] on välja toodud viiekordne investeerimistasuvus ehk iga investeeritud euro kohta luuakse majanduses viis eurot väärtust. Nii tasub seda kogemust laiendada ka teistele kultuurivaldkondadele ning asuda põhjalikult uurima, kas „kulu“ kultuurile on tegelikult ehk hoopis investeering?
 
OECD poolt 2022. aastal valminud põhjalik analüüs[6] käsitleb kultuuri rolli majanduse edendaja ning innovatsiooni toetajana, tuues muuhulgas välja Eesti inimeste kultuurilise aktiivsuse võrreldes teiste EL-riikidega. Island, Läti ja Kreeka on riigid, kus kasvas kõige kiiremini majapidamiste kulutus rekreatsioonile ja kultuuriteenustele. Seda asjaolu tasub positiivselt ära kasutada ning otsida võimalusi erasektori raha toomiseks kultuurivaldkonda.
 
Tallinna Lauluväljak on seotud tänuväärse projektiga, kus SA Kultuuripartnerluse töö tulemusel aitab erarahastus tuua Lauluväljakule ühiskonna- ja muusikategelaste mälestuspingid ning toetada noori talente nende teekonnal. Juba mainitud OECD analüüs rõhutab sealjuures avaliku sektori tegevuse olulisust, et vahendada ning soodustada raha jõudmist erasektorist kultuurivaldkonda selle edendamiseks ja toetamiseks. Näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal on ettevõtetele ette nähtud maksusoodustused kultuuri sponsoreerimise korral, erinevaid sarnaseid lahendusi võib leida teisteski riikides.
 
Tarbime kultuuri, mitte asju
Mõtteviis tarbida vähem ning tarbida targalt sobib hästi ka kultuurivaldkonnale. Tegelikult võime isegi öelda, et ressurss, mis jääb kulutamata järjekordsete asjade hankimise peale (eriti nende, mida hiljem vaja ei lähe!), tasub kulutada hoopis kultuurile. Elamuste kogumine ei koorma kodu asjadega, vaid annab hoopis juurde vabadust kaasa mõelda ning mõttetööd arendada. Kõik inimese loodu, millest saame vaimustuda, on sündinud loovuse tulemusel, mõtlemise tulemusel. Vaimselt rikastunud inimesed on jõukamad igas mõttes ning küllap on valmis seda jõukust ka hea kultuuri nimel jagama. 
 
Selleks kõigeks tasub teha kultuuri pikaajalisi investeeringuid teha, et ikka ja jälle rõõmustada, kuidas eestlane vallutab oma oskustega maailma või suudab maailma tähelepanu pöörata Eestile. Loodetavasti juba tsiteeritud lause koalitsioonileppes just selliseid