Kui kevade saabudes on tavaks saanud, et koos rändlindudega jõuavad kohale ka välikontsertide ja -ürituste plakatid, kus meelitatakse värvikirevalt igaühel publikut seninägematu ja ennekuulmatuga või siis hoopiski vana hea retroga, siis nüüd, suve lõpusirgel on õige aeg teha kokkuvõtteid.
 

Lisaks ilusatele päikeselistele rannailmadele loevad inimesed ikka üles need üritused, mis hästi korda läksid ning need, mis tõenäoliselt järgmisel aastal enam populaarsust ei kogu.

Meie kodumaa majandus on liikunud juba hea hulk aastaid tõusvas joones ning see on tähendanud ka inimeste jaoks võimalust üha rohkem kulutada meelelahutusele. Nii kodu- kui ka välismaiste staaride vähesuse üle kurta ei saa, sest kontserte korraldatakse palju ning igale maitsele, lihtsast on võimalik kaasa elada lihtsale jaanituletümpsule lähedases turismitalus või maailmanimega Bocellile Lauluväljakul.

Vaatamata üha kogukamale Eesti inimese rahakotile ning meelelahutuslembusele on ilusa ilma potentsiaaliga päevi piiratud arv ning nädalavahetusi veelgi vähem. Harvad pole ka juhtumid, kus ettevõtjatel tuleb juba välja reklaamitud kontserdid tühistada publiku vähese huvi tõttu või need siiski korraldada ja ühel või teisel põhjusel kahjumit kanda. Kas see tähendab, et meie kontserditurg on küllastunud ning rohkem siia ei mahu?
 

Artistid manageerivad end ise
Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki ning soovitud esineja telefoninumbrit pole kuigi keeruline hankida, e-posti aadressist rääkimata. Kui plaanite tellida lauljat oma üritusele, siis ilmselt läheb teil korda saada temaga isiklikult ühendust ning ka kokkulepe kõigi detailide osas sõlmida. Mänedžeri kui esineja müügimeest ja esindajat kohtab üha vähem ning ega esinejad isegi kaaskonnaga kohale tule. Tihti ollakse ise autojuht-grimeerija-kostüümikunstnik-helimees-laulja.

Samuti on üha rohkem märgata artistide valmisolekut ise korraldada lisaks üksikesinemistele ka pikemaid kontserttuure. Mõistagi on tegemist ennekõike kulude kokkuhoiuga, sest mida rohkem esineja ise toetavatest tegevustest ära teeb, seda suurem tasu on teda töö eest ka ootamas. Muidugi võib arutleda selle üle, kas iseenda assistendi töö ei sega esinejat oma etteasteks valmistumisel, aga kui publik on rahul ja kontsert viisakalt välja müüdud, siis järelikult süsteem toimib.

Üldjuhul on ju tegelikult suvisel perioodil või enne jõule korraldatavad kontserttuurid vaid osa Eesti artistide tööst ja sissetulekuallikast. Sellest suurem rõhk on ülejäänud perioodil, mil erinevad era- ja avaliku sektori ning eraisikute üritused tuleb läbi käia. Tänu nende eriilmelisusele on tihti esinejatel võimalik koormust tõsta, sest välikontsert ja eraettevõtte parimate töötajate tunnustamise vastuvõtul esinemise olemus on hoopis teistsugune. On põhimõtteline vahe, kas pead esitama tuhandetele inimestele kolm 45-minutilist kontsertblokki või sajale inimesele 20 minutit oma repertuaari paremikku.

Artisti puhul loeb paratamatult ka tema nimi ja imago: millise pildi on ta üldsusele (meedia vahendusel) endast maalinud. Väga paljude eraürituste juures on juba see õhtu tipuks kui saab viibida ühes ruumis tuntud ja armastatud staariga. Kui veel õnnestub ühine pilt teha ning staar ei pea paljuks palumise peale oma tuntumad lood ette kanda, on kuulajate südamed igal juhul võidetud. Esineja lahkub suure võiduga ning võib kindel olla, et selle seltskonna liikmed meenutavad teda alati kõikjal positiivselt.

Regionaalpoliitika
Paratamatult mängib ka ürituskorralduste valdkonnas suurt rolli regionaalpoliitika, täpsemalt küll see, kus elab piisavalt inimesi, et seal oleks midagi mõistlik korraldada. Tõsi, siin eristub selgelt suvine periood, mil inimesed on valmis ette võtma sadu kilomeetreid, et loodukaunites kohtades (loodetavasti) päikesepaistel muusikat või ka teatritükke nautida. Mis puudutab aga muud aega, mil väliürituste korraldamine on ilmastiku heitlikkuse tõttu väga keeruline, siis pole valik enam sugugi suur. Maakonnakeskuste kontserdimajad ja teatrimajad suudavad enamasti mahutada heal juhul pool tuhat inimest, mõned ka veel paarsada rohkem ning sellega asi piirdub. See aga ei ole rentaabel korraldajate jaoks, sest potentsiaalne piletitulu on liiga väike, et suurejoonelist kava hakata välja mõtlema.

Seega jääbki valida ohtrale publikule panustades vaid Tallinna paari suurema kontsertkoha vahel. Muidugi on teatud alternatiiv – nagu hiljuti nägime Metallica kontserdi puhul – ka Tartu lennuväli. Kindlasti on kõigi kontserdikorraldajate esimene eelistus just selle tarbeks rajatud hoone või koht, et vähendada riske ning kulusid. Kui „keset põldu“ korraldatava ürituse puhul on vajalik välja mõelda nullist kõik alates parkimisest lõpetades vajaliku elektrivõimsusega, siis juba väljaehitatud kohtades on enamik neist muredest lahendatud. Tehnilisi lahendusi, toetavaid teenuseid ning ka publiku turvalisust on palju lihtsam lahendada. Mõistagi on võimalik suure eelarve olemasolul pea kõikjale korralik kontserdipaik ehitada, kuid see kajastub ka ürituse pileti hinnas, mis ei saa olla lõputu.

Tõsi, erandina võib tuua näiteks Weekend festivali, mis suudeti Pärnu rannas korduvalt ellu viia ning seda kindlasti Euroopa tasemel. Särava festivali tuhm lõpp ning võlausaldajad, kes siiani raha ootavad, on muidugi õnnetu osa muidu võimsast üritusest. Samas tegi see oma mastaapidelt Eestile au ning kui Pärnusse sõitis kokku rahvahulk, keda oli rohkem kui linnas elanikke, näitas see, et üritus oli atraktiivne ja inimesed ootasid midagi just sellist. Kui otsida aga Weekendi lõpliku ebaõnnestumise põhjust, siis ilmselt väga suurt mõju avaldasid kõrvalkulud, justnimelt mainitud kontserdipaiga ehitamine. Rannaliiva muutmine kontserdialaks on küll lahe, aga jaburalt kallis ettevõtmine.

Kuigi Eesti väiksemates paikades ei saa näha maailmanimega staare, siis kodumaised kuulsused käivad rahvale siiski meelelahutust pakkumas ja seda tihti ilma mingisuguse kontserttuurita. Välja on kujunenud olukord, kus rahvaüritused – kõiksugu kevad-, suve- ja sügislaadad pole tasemel kui ei suuda pakkuda publikule kvaliteetset muusikaprogrammi. Nii ongi järjekindlalt vähenenud isetegevuslaste etteastete osakaal ka väiksematel üritustel ning asendunud professionaalsete muusikute esinemistega. Kahtlemata on tuntud artisti nimi ürituse kuulutusel see, mis aitab lisaväärtusena publikut kohale meelitada. Siia tuleb juurde lisada ka kohalike omavalitsuste korraldatavad üritused, kus samuti järjest enam pakutakse just Eesti popimate muusikute etteasteid. Ja seda tihti publikule tasuta.

Konkureerime Euroopaga
Kui veel kümmekond aastat tagasi tegid üle Eesti ilma suvetuurid ning iga lääne artist tõi Lauluväljaku rahvast täis, siis nüüd see enam nii pole. Nõukogude aja lõppemisest ja raudse eesriide kadumisest on juba piisavalt palju aega möödunud, et Eesti inimesed on harjunud kuulsusi kuulamas käima. Loomulikult oli üheksakümnendatel põnev minna päriselt vaatama neid, kes seni vaid virvendava Soome televisiooni vahendusel kättesaadavad olid. See emotsioon tundub praeguseks olevat aga hajunud ning vaid aeg-ajalt õnnestub mõne nostalgiakontserdi raames ellu äratada.

Kuigi Eesti paikneb logistiliselt väga heas kohas, kuhu naaberriikide potentsiaalsel publikul pole keeruline tulla, on just avardunud ja odavnenud reisivõimalused need, mis konkurentsi tihendavad. Odavlennud teevad kiirelt kättesaadavaks kõikvõimalikud üritused ja festivalid üle Euroopa. Kui inimesel on valida, kas kulutada paarsada eurot Eestis muusikaüritusele või panna veel paarsada juurde ja käia ühtlasi „pikal nädalavahetusel“ Euroopas, siis kiputakse mõistetavalt eelistama ikka viimast võimalust.

Eks siis tuleb seesama loogika panna meie kasuks tööle ning püüda ülejäänud Euroopast meelitada inimesed just Eestisse kontserte nautima. Juba mainitud asukoht räägib igati meie kasuks, sest Soomest, Venemaalt ja Lätist on väga lihtne Eestisse jõuda. Rootsi ja Leedugi ei jää eriti kaugele. Kui lisame siia veel kõik lennuühendused, mis on Tallinna, Helsingi ja Riia lennujaamas, on potentsiaal tohutu. Vajalik on kinni haarata igast võimalusest, mida rahvusvaheliste esinejate siiatulek pakub. Tihti on maailmanimega staaride sotsiaalmeedia kontodel kordades rohkem jälgijaid kui Eestis elanikke ning kõik nad on võimalikud kontserdikülastajad. Kui kümnendik neist õnnestub siia kontserdile meelitada, siis on see juba väga hea saavutus. Selleks peab aga koostöö toimima kontserdikorraldaja, toetavate teenuste pakkujate ja riigiasutuste vahel.

Suuremalt ja võimsamalt
Eesti kontserditurul valitseb tihe konkurents ning meie inimeste meelelahutuse eest hoolitsetakse hästi. Kodumaised artistid pakuvad kvaliteetset teenust ja professionaalset muusikat tehakse igale maitsele. Paratamatult on piiriks aga turu väiksus ning rahvaarv, mistõttu tähendab suurkontsertide ja välismaiste staaride siiatoomine vajadust ka keskenduda sellele, kuidas meelitada kohale publik mujalt riikidest. Seni kuni majandusel läheb hästi ning inimeste sissetulekud kasvavad, on igati mõistlik „suuri kalu“ püüda ja ülemaailmseid staare ka Eestisse esinema tuua. Hästi korraldatud üritus ja toimiv koostöö eri ettevõtete vahel toob kasu kõigile. Publik saab elamuse, ettevõtted teenivad kasumi ning riik maksutulu. Seega peavad kontserdikorraldajad tõstma lati üha kõrgemale ning suvetuurid asenduvad maailmatuuridega. Ikka suuremalt ja võimsamalt, paremate elamuste nimel.

Urmo Saareoja
Tallinna Lauluväljaku juhataja