Alustuseks

Tallinna Lauluväljaku ajalugu on tihedalt seotud laulupidudega. Eesti rahva laululembelisuse märke võib otsida juba kaugest minevikust, mil küla torupillimehed kogunesid, et koos laulda. Ka kõige süngemal feodaalajal kõlas külavainul leelu ja tarevaikuses hällilaul. Sellest ajast pärineb ka valdav osa Eesti rahvalaulupärandist.

Kuni 19. sajandini ei ole siiski registreeritud ühtegi lauluseltsi ega toimunud ühtegi mastaapset lauluüritust.19. sajandi alguse reformi tulemusena sai kõigepealt võimalikuks kooride asutamine, mis leidis suure populaarsuse eesti elanike seas. Juba sajandi keskel kogu Eesti ala oli hõlmatud laulukooridest. Kohalike laulukooride tegutsemisele järgnesid sütitavad laulupeod Jõhvis, Simunas ja Uulus. Need väiksemad laulupeod valmistasidki ette pinna tõelisele ühislaulu korraldamisele.Nii rahvusliku ärkamisaja tulemusena toimus 1869. aastal Tartus esimene üldlaulupidu.

Esimeste laulupidude esinejate jaoks ei olnud ehitatud spetsiaalset lava, vaid neid mahutati provisoorsetele lavadele. Esimest korda spetsiaalse ehitisena laululava oli kavandatud alles 1923. aastal VIII üldlaulupeo tarvis Eesti Lauljate Liidu eestvõttel.

See hilisjuugendlike sugemetega uusklassitsistlikus stiilis puulava oli projekteeritud tolleaegse tuntud arhitekt Karl Burmani poolt ja asus praeguse Kadrioru staadioni tribüüni kohal. Laululava astmestikku kroonis kaarduvate tiibadega tagasein. Tagaseina keskosa ja tiibade lõpetused olid arhitektuuriliselt rõhutatud ja liigendus proportsioneeritud nii, et see moodustas kooridele vajalikult piduliku fooni. Esimene laululava mahutas 12 000 lauljat. Tallinna Lauluväljaku territooriumi hakkati kasutama üldlaulupidude toimumispaigana alates 1928. aastast.

Kommenteerimine on suletud