Kes pääsevad ürituste turu kriisist eluga?
Koroonakriis paiskas lisaks muudele valdkondadele totaalselt segi ka ürituste korraldamise turu. Šokk tuli paljudele suur, sest professionaalsust oldi alles saavutamas ning reservide kogumiseni polnud jõutud. Viimaste aastate jooksul võis Eesti turul märgata paljude põnevate väiketegijate turule jõudmist, kes andsid valdkonnale oma heas mõttes hullude ideedega palju juurde. Kestev kriis ja teadmatus tuleviku ees harvendab aga paratamatult selle valdkonna teenusepakkujate ridasid ning ellu jäävad vaid suured või väga nutikad. Suurtel on võimalik kasutada vahepealses perioodis reserve, nutikatel hoida hinge sees kuni olukord muutub paremaks. Aga mitte kõik ei sõltu vaid peakorraldajast.
 

Kaugeleulatuv mõju
Vaatamata Eesti ürituste turu väiksusele ja ürituste profiili suhtelisele segmenteeritusele – pealinn vs ülejäänud Eesti, lühike välihooaeg, tihe konkurents, jne – kerkis viimaste aastate jooksul esile ja jäi püsima terve hulk ettevõtlikke inimesi, kes tõid üritustele juurde värskust ning uut lähenemist. Nende sekka tuleb arvestada ettevõtmised, mis võisid toimuda ka vaid kord aastas, kuid ometi muutusid jätkusuutlikuks ja leidsid oma koha turul.
 
Heade ja väga heade ürituste korraldamine pole kunagi olnud pelgalt artistile tasu maksmine ning korraldajale piletiraha laekumine, vaid kaasatakse võrratult palju osapooli, kes saavad kõik publikule nauditava elamuse pakkumiseks lisandväärtust anda ning seeläbi mõistagi ka ise tulu teenida. Kui kehtib üldine loogika, et mida suurem üritus, siis ka seda rohkem võimalikke lisateenuseid, siis mõne eriti suure ürituse puhul, eeskätt rahvusvaheliste osapoolte olemasolul, võib teenuse osutamiseks kvalifitseerunute hulk olla muidugi piiratud. Kas siis rangete kvaliteedinõuete või siis ürituse formaadi tõttu, kus lisateenuseid pakutakse juba suurkorraldaja enda poolt.
 
Just lisateenuste valikust rääkimine on oluline ürituste kvaliteedile objektiivse hinnangu andmiseks. Turvateenuse tagamisest maitsva kõhutäie pakkumiseni kujundab sündmuste üldmuljet ning eeskätt seda, millise emotsiooni publik endaga koju kaasa viib. On ju vana tõde, et kehv toit puhvetis rikub etenduse, kuid suurepärane kõhutäis muudab keskpärasegi tüki paremaks.
 
Paljud seesugused vahetu ning väga olulise publiku lisaemotsiooni loojad – turvateenuste pakkujatest inventari laenutajateni – on oma töökorralduse ning investeeringute plaanid üles ehitanud just nimelt ürituste turgu silmas pidades. 2020, mis läheb ajalukku vahe-aastana, mil töö tegemine kujunes pelgalt suviseks hobiks, on neid ridu armutult laastanud ning kahjuks tuleb igal nädalal informatsiooni, et mõni hea tegija on oma tegevuse teadmata ajaks külmutanud. Võib ennustada, et pigem väike osa tegevuse peatanud ettevõtjatest jõuab tagasi turule kujul, mis oli enne kriisi. Kahtlemata pole see läbinisti halb, sest leitakse võimalusi efektiivsust tõsta, kuid üldine tendents ei anna rõõmustamiseks siiski liigselt põhjust.
 
Suurte eelised
Suured ürituskorraldajad ehk siis Eesti mõistes mõnda rahvusvahelisse kontserni kuuluvad või peaasjalikult rahvusvahelisi esinejaid vahendavad ettevõtted võivad vaatamata kõigele hingata rahulikumalt kui teised samas sektoris ümberringi. Need juhid teavad väga hästi ürituste korraldamise äri volatiilsust ning publiku lava ette jõudmise sõltuvust abikaasa tujust, ilmast ja jumal teab veel millest. Just seetõttu on neile tulnud ka koroonakriis kohale vähem šokeerivalt. Mõistagi teeb see elu ääretult ebamugavaks, tulu jääb teenimata ning kulusid tuleb kärpida, kuid ometi ollakse olukorraks paremini valmis. Võimalik on kasutada reserve, koheselt on kasutusele võtta nn „kriisiplaanid“, mis annavad võimaluse tegutseda edasi minimaalsete kulude juures. Samuti on hoolikalt kalkuleeritud alternatiivsete ürituste korraldamise efektiivsus ja mõttekus.
 
Kui üheks peamiseks „suure“ eeliseks ongi rahaline puhver, siis paratamatult tekib ebavõrdne stardipositsioon ka olukorra normaliseerudes. Uue hooaja kavandamisel ning kriisist välja tulemisel eelistavad ka artistid paratamatult kogenud ja tugevaid tegijaid.
 
Samas tuleb nentida, et ürituste turu teatud korrastumine mõjub hästi. 2020. aasta alguseks oli tekkinud märgatav hulk „vahenduskontoreid“, mida reklaamiti kui kogemustega ning professionaalset ürituste korraldamise teenuse pakkujaid. Reaalsuses maksis lõppklient aga kopsaka arve vaid nobenäppude töö eest, kes usinalt eri teenuseid kokku otsisid. Selles pole mõistagi midagi keelatut, kuid pika ninaga jäi peoperemees, kes pidi maksma märgatavalt rohkem kui asi oli tegelikult väärt.
 
Nutikate tegutsemine
Nutikas tegutsemine annab eelise igal ajal, kuid eriti kriisis. Suure kahju suutsid ära hoida need korraldajad, kes kevadise eriolukorra saabudes asusid koheselt kõiki lepinguid ümber vormistama ning viisid ka muud riskid miinimumini. Teadaolevalt leidub ka neid nutikaid, kelle rahavoog muudest ettevõtmistest on võimaldanud hätta sattunud konkurente üles osta ja seeläbi kindlustada endale parem positsioon tulevikuks.
 
Senisest oluliselt tähtsamaks sai nn kindla peale minek, kus sündmus viidi läbi vaid kindlate eelduste täitmisel. Varasemalt on oldud üsna järeleandlikud eesmärkide sõnastamisel ja täitmisel, kuid nüüd võetakse ka ühe protsendilist erinevust prognoosi ja reaalse olukorra vahel väga tõsiselt.
 
Nälg välismaa artistide järele
Suur kummardus tuleb teha Eesti artistidele, kes tegid koroonakriisi ajal imet ning suutsid 2020. aasta suvel pidevalt rahva lava ette meelitada. Loodetavasti aitavad tehtud pingutused nüüd kevade saabumiseni vastu pidada. Paratamatult on publik ära hellitatud aga globaliseerunud maailma võludega ning nii tuksuvad paljude südamed vaid välismaiste artistide biitide rütmis. Nii ongi märgilise tähtsusega ja ehk isegi veidi pühaliku oreooliga see rahvusvaheline artist, kes sel aastal ehk 2021. aastal esimesena Eestisse jõuab. Kui see peaks juhtuma, siis kindlasti müüakse piletid välja – juba pelgalt seepärast, et pole saanud kedagi suurt ja välismaist ammu esinemas näha.
 
Lisaks kodumaise olukorra jälgimisele on aga ääretult oluline panna tähele tendentse meie naabrite juures ning mujal Euroopas. Kahjuks peame tõdema, et Eesti väikesearvulise potentsiaalse publiku pärast maailmanimega tegijate lennukirattad õhku ei tõuse. Ikka oleme mugav transiitmaa, mis jääb üsna hästi tee peale selleks, et minna suurlinnadesse suurkontserte tegema. Terminit „mugav transiitmaa“ ei pea käsitlema suurürituste kontekstis kuidagi halvustavalt, vaid vastupidi, tegemist on eelisega, mis tõi siiani ning toob ka edaspidi kohale maailmanimega artistid. Mõistagi kuulub selle eelise hulka ka Eesti ettevõtjate tehtud väsimatu töö, et see eelis realiseeruks. Ürituste turu karussellil keerlejad hoiavad siiralt pöialt, et olukord normaliseeruks nii meil kui ka mujal, mis on suurte ettevõtmiste elluviimiseks hädavajalik. Isegi koroonakriis ei pane superstaare tegutsema meie tahtmise kohaselt, oleme ja jääme siiski üheks kõrvalosatäitjaks maailmaturneede planeerimise osas, sest ka artistid on pidanud oma esinemisi teadmata ajaks edasi lükkama ning kindlasti uued ambitsioonid ja eesmärgid ootavad täitmist. Meie väiksust on antud maailmas raske pöörata tugevuseks.
 
Tõehetk reaalse pildi saamiseks on 2021. kevade keskpaik, mil julgeme loota jälle suuremaid sündmuseid. Väga suured üritused peavad siiski ootama koroona täielikku vaibumist, aastat 2022. Kui Rammstein see suvi Eestis kontserdi ei anna, on kindlasti meie enda artistid  valmis tuuritama ka kõige väiksemad paigad läbi, meelelahutusest sel suvel Eestimaa puudust ei tunne.

Urmo Saareoja

SA Tallinna Lauluväljaku juhataja