Muutused Lauluväljakul 1957-1960

Kardinaalse muudatuse tõi endaga kaasa EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus 9. augustist 1957, mis nägi ette rahvamajanduse ja kultuurisaavutuste näituse- ning lauluväljaku suurejoonelise väljaehitamise koos territooriumi laiendamisega ligi 30 hektarini tähistamaks ENSV 20. aastapäeva.

Lauluväljaku asukoht oli täiesti sobiv: piisavalt ruumi mahukama kompleksi loomiseks, suurepärane vaade merele ja vanalinna siluetile, maastikuliselt kindel piir Lasnamäe kõrge puudega kaetud paekalda tõttu. Asukoha väärtust tõstis ka naabrus Kadrioru pargiga ja suhteline lähedus kesklinnale.Laululava ja -väljaku arhitektuuri ja planeerimise ideekavandite võistlus kuulutati välja 1956. aasta sügisel. Tähtajaks laekus 13 võistlustööd.

Lõpliku projekti koostamise aluseks Eesti Projektis võeti A. Kotli võistlustöö, kus suhteliselt rohkem realiseerus planeeringuline osa. Laululava autorite kollektiiv eesotsas peaautor A.Kotliga alustas ülesande lahendamist kahe võrreldava variandi väljatöötamisega.

Üheks variandiks oli ideekavand, milles akustilise ekraanina toimivas tross-konstruktsioonis hiigelvarikatte kuju oli lähedane hüperboolsele paraboloidile.

Teine variant arendas edasi traditsioonilist, staadionide katteks kasutatavat lahendust, kus astmestiku kohal laiuvat lapidaarset varikatet toetavad metallist konsoolkandjad.

Lahenduste akustiliste eeliste selgitamiseks viidi prof. H. Oruvee juhtimisel läbi rida katseid spetsiaalselt valmistatud makettidel. Saadud tulemused viisid juba kindlale veendumusele, et hüperboolne paraboloid on parem seda eriti seetõttu, et vastaval maketil oli muudetava kõverusega varikate, millel võis katseliselt leida ekraani asendi, andmaks maksimaalset helivoogu. Hüperboolse paraboloidiga varikatte kuju jäigi laululava akustilise ekraani lõplikul väljatöötamise aluseks, kuna taoline varikate tagas ühtlasema helijaotuse, lisaks oli antud variant lauljate seisukohalt väga hea vahetult lava ees tekkiva saali efekti tõttu. Järjekordsed katsed kinnitasid valitud lahenduse häid omadusi ja adekvaatsust akustilise kujuga. Sellest huvitavast konstruktiivsest ideest lähtus ka laululava arhitektuuriline lahendus, olles julgelt uudse ja omanäolise arhitektuuri lätteks.

Parallelselt projekteerimisega alustati 1958. aasta sügisel ehitustööd suuremahliste mullatöödega lauluväljaku osas. Järgmisel aastal rajati laululava vundamendid ja tribüüni astmestik. 1960. aasta varakevadel jõuti laululava ehitamisel kõige vasutusrikkama faasini.

Spetsiaalne metallkonstruktsiooni püstitav ehitusbrigaad St. Peterburist alustas varikatte 73-metrilise avaga esikatte tõstmist ettenähtud asendisse. Vintsidest tõstetuna nihkus 80 tonni kaaluv kaar tollhaaval ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni lõpuks terastrossidest pidurdatuna hiiglasliku vibuna kõrgusse peatuma jäi. Taeva foonile joonistusid tulevase heliekraani kontuurid. Aega viitmata asusid Tallinna Ehitustrusti 4. Ehitusvalitsuse töömehed ekraani sadadest puitelementidest kokku monteerima. Samal ajal laoti põhjapoolse torni viimaseid korruseid, rammiti lauluväljakule tuhandeid betoonst pingijalgu, rajati teid ja viimistleti väravaehitusi.

Kui 1960. aasta XV üldlaulupeost osavõtjad hakkasid kesksuvel vabariigi pealinna suurele peole kogunema, võis töödejuhataja H. Kukk raporteerida, et on valminud täies mahus kogu maa-ala organiseeriv suurejooneline peatelg – Pirita teelt algav kaskedega äärestatud mitmerealine puiestee, elegantne laululava ja sametrohelise muru ning tuhandete pinkidega tikitud kuulajate väljak. Siiski oli laululava juures üks puudus: tolleaegse nigela ehitusarhitektuuri tõttu lõppkontserdi ajal sadanud vihm tuli läbi laulukaare.

Lauluväljak kuni taasiseseisvumiseni 1967. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsustas luua Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kultuuriosakonna alluvusesse Puhkeparkide Direktsiooni.

Vastavalt Puhkeparkide Direktsiooni põhimäärusele antud institutsiooni ülesandeks oli Lauluväljaku, Kopli pargi ja Tallinna linna haljasaladel asuvate vabaõhuestraadide (Kadriorg, Harjumägi ja Hiiu) territooriumil laialdase kultuurharidustöö läbiviimine ja elanikkonna kultuurse puhkuse organiseerimine. See tähendas ka seda, et Puhkeparkide direktsioon vastutas Tallinna Lauluväljaku arengu ja korrashoiu eest.

Vastavalt Puhkeparkide Direktsiooni põhimäärusele insitutsiooni põhiülesanneteks olid:

  1. Kommunistliku partei ja Nõukogu valitsuse otsuste, poliitiliste päevasündmuste, kohalike partei- ja nõukogude otsuste selgitamine elanikkonnale;
  2. Teaduse ja tehnika uusimate saavutuste ning tootmise novaatorite töö meetodite populariseerimine;
  3. Elanikkonna kultuurse puhkuse, meelelahutuse ja kunstilise teenindamise organiseerimine;
  4. Kehakultuuri ja spordi arendamisele kaasaaitamine;
  5. Koolivälise kultuurmassilise lastega töö läbiiviimisele kassaaitamine.

Paljud eespool toodud ülesannetest olid realiseeritud Tallinna Lauluväljaku territooriumil, mille tulemusena Tallinna Lauluväljak tõusis rahava silmis tähtsaks kultuuri edastamis- ja spordi arendamiskohaks. Ka raskemad ajad tõid rahva Tallinna Lauluväljakule. Nii 1989. aastal toimus siin sündmus, mis sai tuntuks nime all laulev revolutsioon.

Kommenteerimine on suletud