Lauluväljak aastani 1957

Tallinna Lauluväljaku territoorium ja ka seda ümbritsev ala oli esialgu erakätes. Tallinna Linnaarhiivi väljavõtte järgi 1874. aastal praeguse lauluväljaku territooriumi kinnistu nr. 345 omanikuks sai Johann Burchard Bellawary de Sycawa. Tallinna Linnaarhiivis on tema kohta vähe andmeid, kuna ta polnud sündinud Tallinnas ja elas püsivalt Harkovis.

Johann Burchardt Bellawary de Sycawa suri 1891. aastal Itaalias, Merano linnas. Tema surmaga lõppes Burchardt suguvõsa vanima haru meesliin. See oli raeapteekrite ja arstide suguvõsa, mille rajajaks Tallinnas oli 1580. aastal Münchenist ja Salzburgist Tallinna elama asunud ja raeapteegi rentinud apteekrisell Johann (I) Burchardt Belavary de Sykava.

Perekonnatraditsiooni järgi sai Burchardtide iga järgnev vanem poeg apteekriks või arstiks ja isa pärijaks. Raeapteek jäi Burchardtide perekonna valdusesse kuni 1911. aastani – seega 328 aastaks. Kuid viimased Burchardtid Johann IX ja X esivanemate pärandi vastu erilist huvi ei ilmutanud. Elades ise mujal rentisid nad raeapteegi ja ilmselt ka oma Tallinna suvemõisa välja.

Burchardtide suvemõis, hilisem kinnistu nr. 345 rajati XVII sajandi keskel (arvatavasti Johann Burchardt III ajal), mil raad loovutas selle vastutasuna Viru värava ees paiknenud ravitaimede ja puuviljaaiale, mis jäi muldkindlustuste alla. Suvemõis oli Burchardtide perekonna valduses kuni 1893. aastani ehk u. 240 aastat, mis oli nn. eeslinna kinnistute puhul ilmselt ainulaadne järjepidevus.1898. aastal müüsid Johann (X) Burchardti neili õde Marie-Charlotte-Margarita Burhardt Bellawary de Sycawa, Elisabeth-Margarete-Marie-Luise Fischer, Auguste-Caroline-Margarere Ker ja Margarita-Teresa von Münster, kes 1893. aastal suvemõisa pärisid, selle kinnistu Karl Nikolai Mendile ja Johannes Mürkesele.1900. aastal sai Johannes Mürkes varajaotuslepingu alusel kinnistu nr. 345 ainuomanikuks.

Johannes Karli p. Mürkes (28.01.1863 – 21.09.1921) oli elukutselt aednik. 18. novembril 1905. aastal koostatud testamendi kohaselt määras Johannes Mürkes oma kinnisvara, mis asetses Tallinnas aadressil Narva mnt.93/95/97, kinnistu nr. 345, vaeslaste kodu ja kooli asutamiseks. Tema sooviks oli korraldada kooli juures aianduskursused, kus kasvandikke valmistatakse ette asjatundlikuks aiapidamiseks. Vaeslastekodusse võis võtta eesti rahvusest lapsi ja ainult neid, kelle elukoht on Tallinn. Kuid seda vaeslaste kodu pole siiski asutatud.

Kinnistu nr. 345 Johannes Mürkese testamendi kohaselt oli antud tema lese Julie-Luise Mürkesele eluaegseks kasutamiseks. Miks lastekodu ei asutatud, pole kahjuks täpselt teada. Arvatavasti pidi see toimuma pärast Julie-Luise Mürkese surma. 1940. aastal asutati küll sihtasutus ‘Johannes Mürkese Vaeslaste Kodu Tallinnas’, kuid nõukogude okupatsiooni ajal see likvideeriti.

Eesti NSV Teatajas avaldatuid Tallinna linnas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täiendusest selgub, et Narva mnt. 95, kinnistu nr. 345, on natsionaliseeritud Johannes Mürkeselt (ENSV Teataja 1940, 66, 888).

Oma praegusele asukohale, Narva maantee ja Pirita tee vahelisele maa-alale, ehitati laululava 15 000 lauljale 1928. aastal IX üldlaulupeo jaoks. Lava oli projekteeritud taas arhitekt Karl Burmani kava järgi ja oli üldjoontes sama arhitektuursete põhimõtetega nagu eelminegi. Samal ajal Lauluväljaku kõrvale, Pirita tee poolsesse ossa rajati põllumajandussaavutuste näituse väljak, kuhu püstitati rida paviljone ja kioske.

Maa-ala üldine infrastruktuur piirdus vaid kõige hädavajalikumaga – ehitati mõned teed ja pinnase kuivendamise eesmärgil osaline drenaaz. Laululava oli taas muudetud 1933. aastal X laulupeo puhul arhitekt A. Taugi ja E. Corjuse kavandi järgi. Muudatusi tehti ka 1947. aastal arhitekt A. Taugi poolt akustiliste omaduste parandamiseks. Sõjajärgsetel aastatel sai üha selgemaks, et kõikide lauljate ja laulusõprade kokkutulekuks jääb lauluväljak kitsaks. Ka laululava ei täitnud hästi oma otstarvet, mistõttu järgnevatel aastatel hakkati tõsiselt mõtlema Tallinna Lauluväljaku ümberehitamisele.

Tallinna Linnavalitsuse Rahandusosakonnale 1933. aastal esitatud teatelehel on märgitud, et tol ajal kinnistu nr. 345 198481 ruutmeetrisest territooriumisest oli Julie-Luise Mürkese otsesel valdamisel 17290 ruutmeetrit. Sellel maa-alal asusid kaks kahekordset ja kaks ühekordset elumaja, mis olid ehitatud 1880. aastal. Ülejäänud territoorium, 181191 ruutmeetrit, oli renditud Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsile. Kogu maa oli maksuvaba ja pidi Johannes Mürkese testamendi kohaselt linnale üle minema peale Julie-Luise Mürkese surma.

Kommenteerimine on suletud